Meenutusi suvisest rahvatantsu peonädalast

     Puuduta mind oma headuseväega-

     ainsaga, millel on väärtust.

     Õnnista oma sileda käega

     minu karedat saatust.

     K.Ehin

Laulu – ja tantsupidu 2014 on lisatud ajaloolehekülgedele. Parimad mõtted ja ilusamad hetked saadavad meid veel pikka aega, puudutusest osa saamine oli eriline.

Laulu-ja tantsupeo osalejate hulka saamiseks on mitmeid võimalusi: tantsijana, lauljana, juhendajana, korraldajana ning saatja-õpetajana. Allakirjutanud valisidki selle viimase võimaluse, olles Tõrva Gümnaasiumi 3.klasside rahvatantsurühma saatjateks. Kõrvaltvaatajale tundub, et mis see ikka on, istun staadionil ja vaatan, kuidas proovid toimuvad ning naudin Eestimaa suve (olen vihma eest varjus või päevitan end pruuniks). Tegelikkuses on see 7 päeva ja ööd aga tõsine väljakutse ja nädala kolmandast  päevast alates otsustasime kirja panna, millega saatjad- õpetajad tegelema peavad.

Meie tegevustest kujunes järgnev nimekiri.

Saatja- õpetaja:

• tegeleb esimesel õhtul madratsite ja põrandapinna suhtarvu parima jagamisega ja isegi väga edukalt: 1 madrats jääb laiali laotamata ( tõeline ruumipuudus sunnib leidlik olema), kuid lapsed said kõik magamiskohad.
• teisaldab klassiruumis mööblit ( võimalikult üksteise peale, lae alla, kuna koridori tõsta ei tohi – päästeameti ettekirjutus). Neli korrust laudu ja toole üksteise otsa asetada, nii et nad kaela ei kukuks, on omajagu tõsine väljakutse.
• lohutab enne magamajäämist (esimesel õhtul tuli ühel lapsel tõsine koduigatsus)
• küsib hommikuti iga lapse käest eraldi: „Kas sul on kaasas vihmakeep, kaelakaart, veepudel, tuulepluus, rahakott,telefon?“, sest kui kõigi käest korraga küsida, siis tõenäosus, et 1/3 sind lihtsalt ei kuule, on üsna suur.
• filmib ja fotografeerib iga päeva toimetusi ja parimaid hetki ja veel paremaid hetki. Ning ei unusta eelmisel õhtul kaamerat laadima panna.
• otsib kadunud asju,mis tegelikult polegi kadunud, vaid kusagil ....  (peaaegu, et käeulatuses)
• tegeleb logistikaga, et lapsed jõuaksid parimal võimalikul viisil Tallinnas punktist A punkti B (kasutab nii ühistranspordi võimalusi kui ka tutvuseid, et lapsed mõne teise rühma bussi peale saada).
• õmbleb staadionil katkiseid pükse ja seelikuid.
• korjab „pesapaigas“ korduvalt asju kokku, kui lapsed on läinud platsile. Huvitav, et 16 last suudavad hõivata koheselt nii suure maa-ala ja enamuse  ka sinna jätta, kuhu käest pandi.
• lausub oma lemmikkorraldust „ pane asjad kokku“ nii koolimajas kui ka mujal.
• otsib mustadele (poiste) aluspükstele ja sokkidele omanikku (täiesti tulutult, sest mitte keegi poistest neid omaks ei tunnista).
• üritab turvaliselt jõuda koos kõigi 16 lapsega läbi mitmetuhandelise tantsijatemassi lõunasöögijagajateni ehk  lõunasöögini (inimeste tihedus ühel ruutmeetril on rabav, kõigil on liikumiseks üks suund ja võimalus üksteist silmist kaotada on suur).
• eemaldab kõikvõimalikke plekke igalt poolt. Kaasa arvatud 5 päeva seljakoti põhjas igapäevaselt kaasas olnud banaan ( või mis sellest järgi jäi).
• käib lastega supermarketis ja südamest loodab, et kõik tulevad õigeks kellaajaks ukse juurde tagasi (tulidki ja said ka ostmisega hakkama).
• teeb kontserdipäevadel 16 patsi punaste paeltega ( iga päevaga üha vilunumalt või vähemalt otsib asjalikku abi Liia naisvõimlejate näol).
• loeb pidevalt „päid“ üle ( hea, et on kaasas ühtemoodi nokatsid).
• suunab staadionil  WC-sse ja lubab jäätist ostma ning samas peab mõttes arvet iga lapse söödud jäätiste kohta  (et lõunasöök ka veel kõhtu mahuks).
• õpetab õiget päikesekreemi määrimise tehnikat kõrvadele – kahe näpuga, tuleb määrida kõrvalesta serv, mitte kõrv seest.
• õpetab õigeid põlvikute ja sukkapükste jalgapanemise võtteid (ka poistele).
• aitab pakkida kõike ja kõiki.
• laulab koos õpetaja Enega ja lapsed tantsivad, et kinopileteid odavamalt saada.
• läheb tagasi kinno unustatud mütsi järele.
• otsib Tallinna linna Roosikrantsi tänavalt prügikasti ( ja ei leiagi).
• mängib transat, st. tassib lauluväljakul joogijogurti kasti (sees on 47 pudelit o,5 liitrist jogurtit).
• tegeleb öölugemisega, loeb igal õhtul unejutuks raamatut umbes 30 lehekülge, kuni kõik lapsed on magama jäänud. NB! Juhendaja Enel õnnestus esimesel õhtul kõige esimesena magama jääda. See oli tegelikult meie suurimaid leide sellel nädalal, no kuidas sa muidu kõik 16 last korraga vaikseks saad. Ja kui sa ise ette lugedes peaaegu et magad, paned raamatu kinni ja usud, et kõik lapsed magavad, kostub magajate juurest  küsimus: „Mis jutus edasi saab?“.
• võtab viimasel hommikul, kui lapsed veel magavad , madratsitel punnid eest  (kiirendamaks viimast ärkamist).
• pühib klassis kokku prügi, sodi ja üksikud sokid.
• õpetab kahekaupa rivis kõndimist (viimasel päeval võis rühm  juba hinde „5“ selle soorituse eest saada).
• kasutab tantsupeo trennist  üle võetud mõistet „pakime“, st foori juures ja ristmikel võtab rühm end tihedalt kokku. Kui Johanna seda foori juures kasutas, said kõik aru, mida vaja teha.
• õpetab selgeks mõiste „hanerida“ ja harjutab seda ka edukalt sooritama, sest muidu pole võimalik tantsu-ja lauluväljakul rahvamassi sees liikuda ilma mõnda last kaotamata.

Meie tegemiste nimekiri sai pikk, mis aga ei tähenda, et peorõõmust osasaamine tagaplaanile jäi. Meiega olid kaasas väga toredad lapsed: Johanna, Merit, Marlen,Kris Ly, Kärt, Kirke Liis, Sireli, Kersti, Siim, Henri, Carl Christian, Andres, Maiko, Tanel, Kevin Ken,Marius ning juhendaja Ene Vilipuu. Väikesed tantsijad olid vaprad, trotsisid vihma, pikki proovipäevi ja pikki jalakäimisi, ei virisemist ega hädaldamist. Meie lapsed olid viisakad, hoolivad üksteise suhtes ja proovides väga koostöövalmid. Meil olid abiks erinevatel päevadel Kärdi ema ja Maiko ema. Sikupilli koolimajas käisid meid üle vaatamas- turvamas veel Kärdi ja Mariuse isa ning Andrese ema. Meie võetud ülesanne oli suur ja vastutus tõsine, kõik 16 last rõõmsatena ja  tervetena Tõrva tagasi tuua, kindlasti küll üsna väsinutena.

Ja ega see nädal Tallinnas siis ainult platsil ei oldud. Võimaluste piires tutvuti ka muu elu-oluga. Viimasel õhtul tehtud küsitluses oli lastel eredalt meeles: kinoskäik ( 3D film, no muidugi elamus), Kadrioru park, Toompeal käik ( sealt nägi ju hästi tervet Tallinnat), Tallinna vanalinn, proovid, trammiga sõitmine, vihmas tantsimine, etendused, esinemine, laulukaar, koolimajas ööbimine. Leiti ka uusi sõpru, nii koolimajas, kui tantsuplatsil.

 

Suurepärane ja ilus pidu! Ka saatjatele, sest

- kui sa näed esinemistel juhendaja natuke närvis ja samas ka rahulolevat ja uhkusest pakatavat pilku, sest lapsed tantsivad platsil suurepäraselt;

-kui sa näed laste väsinud aga rahulolevaid nägusid, kui õpetaja kiidab suurepärase esinemise eest;

-kui sa tajud, et kõik need inimesed tahavad seal tantsuplatsil ja selle ümbruses olla, et koos seda pidu teha, igaüks küll erineva ülesande ja eesmärgiga;

siis saad aru, et see  „Aja puudutus ja puudutuse aeg“  on hinge läinud ja seda on on meile siin, Eestimaal, väga-väga  vaja!

Õpetajad Carmen Põldsalu ja Sirle Jõgi